Vormsi on ajalooline rannarootslaste asuala. Rootslaste sisseränne saarele toimus ilmselt 13.–14. sajandil, kuid tõenäoliselt oli siin hõre asustus ka juba enne seda. Vormsi ajaloost jutustavad 14. sajandi alguses ehitatud Vormsi kirik ja rohkem kui 300 säilinud rõngasristi ajaloolisel kalmistul. Saare keskosas asuvad mõisavaremed meenutavad ajalooperioodi, mida iseloomustavad arvukad kohtuprotsessid Vormsi rootsi vabade talupoegade ja julma mõisniku Stackelbergi vahel.

Arvatakse, et Vormsi saarele on nime andnud Islandilt pärit viiking Orm, mis tähendab Madu. Ent saare külade nimed ja omapärane külaarhitektuur pärinevad rannarootslastelt. II Maailmasõja eel elas Vormsil rohkem kui 2500 inimest, valdavalt rootslased; mehed sõitsid merd ja tegelesid kalapüügiga, talutöö oli naiste kanda. Vormsi kartul, õunad ja vinnutatud lambaliha olid teada-tuntud ka piiri taga. Vormsi omas kuulsust suvituskohana. Rannarootslaste ligi 700 aastane asustuse ajalugu katkes 1943/44 kui põgeneti, valdavalt Rootsi. 

Nõukogude ajal jäi Vormsi Nõukogude Liidu suletud piiritsooni, kuhu külalised pääsesid vaid lubadega, paadiga merele minek oli takistatud. Nõukogude perioodi algusaastail tegutsesid saarel mitu kolhoosi ja kalurikolhoosi, mis hiljem ühinesid Vormsi sovhoosiks. Vormsil kasvatati vilja ja kartulit, peeti veiseid, lambaid ja sigu, töötasid meierei ja leivatööstus, majandati metsa. Mandrilgi olid tuntud Vormsi leib ja või.